Miks ma olen paks?
Esiteks meeldib mulle süüa. Teiseks ma olen laisk. Ja kolmandaks on mind viimastel aastatel kimbutanud erinevad tervisehädad. Need kolm liidetavat annavadki tulemuseks ülekaalulisuse.
Kõik sai alguse sellest kui ma sain 2012. aasta kevadel arstilt diagnoosiks südamelihasepõletiku, mis surus mind pikaks ajaks voodisse. Haigusele järgnes pikk periood, mil olin jätkuvalt nõrk ja ei jaksanud isegi jalutada. Samal ajal ajasin suust sisse head paremat, sest mida sellises olukorras ikka paremat teha oli kui süüa ja telekat vaadata. Seejärel tekkis mul depressioon, mis oli osaliselt kindlasti tingitud järsult tõusnud kehakaalust. Loomulikult otsisin ma esimese hooga lohutust šokolaadist, kommidest ja krõpsudest, sest haige inimene ei saa ju aru, et sedasi oled üsna pea nõiaringis lõksus. Tänu oma raviarstile õnnestus mul iseendaga sõbraks saada. Mõtlesin, et mis siis sellest kui ma enam 70 kg ei kaalu vaid hoopis näiteks 80kg. Täna mõtlen ma aga, et 100kg on ikka natuke liiga palju ja nii ma edasi minna ei saa ja ei taha.
Südamelihasepõletikust taastusin ma kenasti ja tänaseks päevaks ei võta ma enam ka ühtegi tabletti - antidepressanti, rahustit ega unerohtu. Juba üle aasta olen ma aktiivselt trennis käinud st vähemalt kolm korda nädalas jõusaalis või rühmatreeningus. Samuti olen ma teadlikult jälle rohkem jala liikuma hakanud. Umbes pool aastat on mind aga minu tegemistel häirinud kannavalu, mis osutus plantaarfastsiidiks ja mille raviks olen ma saanud süste. Valu oli vahel sedavõrd suur ja halvav, et suutsin jõusaalis ainult ratast vändata. Praegu tundub, et õnneks ka see häda on lõpuks taandumas, mistõttu ei tohiks mul olla ühtegi takistust kaalu jälgima hakkamiseks.
Eks näis mida tulevik toob, aga mina olen lootusrikas ja indu täis!
